Teate. Kui te pool suve mingitel suveüritustel lällate, kas siis tööasjus või niisama, võib lõpptulemus üsna hale olla. Mitte selles mõttes, et igal kolmandal hommikul - teisel ei saa, sest see öö jääb tavaliselt vahele - räige pohmakaga ärkate ja suve lõpus nädal aega järjest pea valutab, sest seda mul veel juhtunud ei ole. Välja arvatud see nädala ajaline peavalu. Vahele jäänud ööd ka. Selles mõttes, et varem või hiljem peksab reaalsus noaga neeru ja mingisugused graafikud, tegevuskavad, lepingud, tähtajad, aruanded ja muud sellised asjad annavad märku oma masendavast eksistentsist, unustamisest, möödumisest ja vastikult pealetükkivast tähelepanuvajadusest. Nagu mõned inimesedki, kes pole. Kui sa ka küsimustele ja palvetele eitavas vormis vastata ei oska, on tekkinud hunniku likvideerimine keeruline, kui mitte võimatu ja inimesed hakkavad märkama. No. Vähemalt hakkavad märkama. Eks nad siis ikka märkavad kui kõik parasjagu päris ideaalne ei ole. Saate aru küll. Järgneb töönarkomaania, veel rohkem magamata öid, hästi palju vastuseta küsimusi…jne. Aga. Paari nädala-kuuga loksub asi rööpasse tagasi, kuniks hm… detsembrini? Kuidas selle kriisiperioodi tegevuskavaga nüüd oligi, mida paljudele koolis õpetatakse. Kuskil kindlasti. Tunnista probleemi - no, peaaegu. Pane kokku meeskond - ei ole selles osas kõige osavam. Suhtle - oh jah. Kusjuures, mul on viimasel ajal raskuseid asjade kirja panemisega. Jah, kõik nad on mul peas olemas ja üsna selged aga, et neid kirja panna? Ei õnnestu eriti. Jne. Tegelikult on kõik käpas, peale selle, et keegi võiks umbes kuuks ajaks kella seisma panna. Kõik kellad.

Random rant…