Nädalavahetusel leidsin oma Twitteri voost viite leheküljele kus kogutakse allkirju Tallinna paadimaksu tühistava eelnõu toetuseks. 2010. aasta linnaeelarvesse plaanib Tallinn paadimaksust tulu 10 miljonit krooni.

Leheküljel on selline tekst ja link Reformierakonna fraktsiooni eelnõule (pdf).

Tallinna Linnavalitsus on otsustanud maksustada alates 1. jaanuarist 2010.a. kõiki Tallinna paadiomanikke nn. paadimaksuga. Käesoleva kirjaga kutsume me lugupeetud Tallinna Linnavolikogu üles tühistama oma 17.detsembri 2009 määrust nr 46, mis selle maksu kehtestas. Paadimaks planeeritud kujul on mitte ainult ebaõiglane ja kokkusobimatu Tallinna kui merelinna kuvandiga, see maks on kehtestatud ka rutakalt ja ebakompetentselt.

Tallinn on merelinn ja ühele merelinnale ei ole sobiv sellise paadimaksu kehtestamine, nagu Tallinna Linnavalitsus seda soovib. Reformierakond on algatanud eelnõu, mis tühistaks paadimaksu. See eelnõu tuleb arutusele Tallinna Linnavolikogus. Seal anname Linnavalitsusele üle ka kõik kogutud allkirjad. Paadimaksu tühistamist toetavad MTÜ Eesti Paat, Eesti Väikelaevaehituse Liit ja Rannarahva koda.

Olgu siis vahele öeldud, et mul ei ole endal paati ja ilmselt ei kuulu ma seltskonda kes selle endale kunagi soetada jaksaks või kellel seda ametialaselt vaja oleks. Topin seega nina teiste asjadesse aga topin ikkagi, Tallinna asjad on kõigi tallinlaste asjad. Ühtlasi kipun Tallinnast lugu pidama kui merelinnast.

Lisasin enda nime pöördumisele.

Miks?

Sest ma pean nõusse jääma selle seltskonnaga kes leiab, et kui paadiomanikelt konkreetset maksu korjata, peavad nad selle eest ka midagi vastu saama. Mina tegelikult ei näe tänases eelarves ühtegi rida mis otseselt kvalifitseeruks. Tallinna avamine merele? No ei ole tegelikult. Ma ei ütleks mitte sõnagi kui kusagil ehitataks mõni kai vms. See on see koht kus asjaga seotud mind parandada võivad.

Teiselt poolt on summa linnaeelarve kontekstis väike – paadiomanikele aga üsna kirves.

Sama summa oleks võinud kokku hoida avalike suhete eelarve ridadelt, palgakulude arvelt, MUPO eelarvest, linnaettevõtete nõukogude suuruste vähendamise arvelt, rahuliku koosolemise programmist, arengu- ja koolituskeskusest ning kindlasti veel mitmest kohast, nimetagem neid kasvõi tegevuskuludeks. Kui lisaraha vaja siis mingil kujul kehtestatud automaks oleks minu eelistustes olnud oluliselt kõrgemal ja ka loogilisem – teedesse investeerib Tallinn küll omajagu.

Samuti ei saa sõnagi vastu vaielda kirjutajate seisukohale, et kogu asi on tehtud rutakalt ja ebakompetentselt.

Sest nii lihtsalt on.