Sellel aastal tulevad jõulud paljude jaoks teistmoodi. Jõulumeeleolu kui sellist, liigub linna ja metsa vahel ringi oluliselt vähem kui varasematel aastatel, vahet pole kuhu suunas vaadata. Kellel tuleb kokku hoida kinkide, kõhu või toasooja arvelt. Kellel ei tule. On palju inimesi, kes erinevalt tavapärasest ei saa nendel jõuludel kokku sest ei saa pikkade vahemaade läbimist endale lihtsalt lubada. On palju inimesi, kes tähistavad pühasid justnimelt üheskoos - sest mitmekesi on lihtsam. Meie koguneme täna õhtuks minu vanemate juurde ja vaatame, mis saab ja mis ei saa. Draamat ei ole kindlasti vähe. Ei jõuludeks ega lihtsalt enda sugulaste vahel manööverdamiseks. Ajaviiteks küpsetasin ja keetsin esimesel vabal hetkel ka ise. Igal juhul, ilusat jõulu, ärge ennast haigeks sööge ja peale pühasid tegeleme reaalsusega edasi.

Teistmoodi jõulud ja teistmoodi tegelikkus…

*Postituses kasutatud pildil puudub igasugune seos autoriga, peale selle, et ma vaatasin seda ja leidsin, et see oleks hea siia riputada, kõikvõimalikud sarnasused reaalsusega on vaataja enda süü ning pilt pärineb siit.

Viimasel ajal on postitantsu tantsitud ümber vene- ja eestipäraste nimede. Täna kirjutab sellel teemal Delfis näiteks Laur Koni.

Mida ma sellest tantsust arvan? Arvan, et ei saa seekord (jälle) erakonnakaaslasest minister Urve Paloga nõustuda. Mitte selles osas, et ainult nime vahetamisega ei integreeru ükski inimene ühiskonda, selles osas on tal õigus. Aga tema vastuseisu osas regionaalministri pakutud muudatusele, küll kindlasti.

Muidugi, pean vahele mainima, et minu arvates peaks tegelikult igaühel olema võimalik oma nime muuta kuitahes tihti ja mis iganes põhjusel.

Kui ma ise veel põhi- ja keskkoolis käisin siis mõtlesin ka ise mitmel korral nime vahetamise võimalustele. Kõik kes mind tunnevad, teavad, et põristan kõvasti ja ebamugavalt Ri. Sedasama mis mul nii ees- kui perekonnanimes on. Koolis saavad meil aga vähegi teistest erinevad õpilased reeglina lihtsalt peksa. Kui ma nüüd sellel põhjusel nime vahetada sooviksin siis oleks minu ainus võimalus argumenteerida, et seesama põristamine loob selge eelduse sotsiaalset laadi kahjulikeks tagajärgedeks (rusikas näkku!) ning loota, et regionaalminister seda küllaldaseks peab. Muud varianti justkui ei ole. Tänaseks olen ma iseenesest oma nimega täiesti rahul ja sellest kompleksist üle saanud. Aga see selleks. Kuskil õpetati, et isiklikest kogemustest tuleb ka rääkida, siis on lugejal huvitavam. Koolis see kindlasti ei olnud.

Sellesama sotsiaalselt laadi kahjuliku tagajärje alusel võiks ju tegelikult ka venepärase nimega inimesed nime muutmist üritada. Argumenteerida võiks sedasi, et kui ma saadan kaks identset CV-d samale ettevõttele ning ühel oleks eestipärane nimi ning teisel venepärane, siis olukorras kus vestlusele kutsutakse neist ainult üks, oleks see üks eestipärase nimega. Jah, olgu, Eestis on ilmselt ka regioone kus sama asja võiks vastupidi pöörata ning kus kohalikel eestlastel oleks rohem menu kui nad endale venepärased nimed võtaks. Samas, võin ikkagi kihla vedada, et enamikel juhtudel kehtiks esimene stsenaarium. Ühiskonnateadlased, kontrollite äkki!?

Võrdsemad võimalused tööturule sisenemiseks ning töötamine kui selline üleüldse aga on juba selge osa lõimumisprotsessist, seega kui vägaväga tahta, saab seoseid leida küll.

Aga milleks? Palju vähem jama ja subjektiivust oleks olukorras kus venepäraste nimede eestistamine oleks tehtud võimalikult lihtsaks. Pole meile sellist pornot tarvis, et seadusest vaja auke otsida. Jälle.

Teate kui hea on vahepeal nädal aega mitte e-kirju lugeda ja üldises joones igasugune asjalikkus puhkusele saata? Ei tea? Ma tean, et ei tea. Ma peaaegu, et tean. Ma üldiselt ei lugenudki. Kui keegi helistas ja kilkas, siis viskasin pilgu peale mõnele konkreetsele asjale. Kuna täna on Mustamäe halduskogu koosolek ja seal üks arengukava ja linnaosa eelarve, siis ilmselt enne tänast õhtut ei loe ka neid hm 726 lugemata kirja milledest suurem osa loodetavasti listid ja spämm on.

Kuna tunneli lõpus juba tuled kustutati, siis ka teada tuntud varblaste lemmikjook, Bacardi rumm on koos ülejäänud eluga, ilmselt majanduslanguse sunnil, lahjemaks muutunud…

Kui te lubate, et ma saan edaspidi seda parkida just selles parklas, siis ma võin kaaluda lubade ja auto hankimist. Michigan Theatre on 1926. aastal avatud kinohoone mis 1976. aastal suleti ja parklaks ehitati. Enne kino ehitamist asus sama koha peal garaaz kus Henry Ford ehitas enda esimese auto. Võin vabalt ette kujutada unistusi ja hiilgust mis kinoteatrit tema hiilgeaegadel täitsid aga tänaseks on hoonest saanud Detroidi autotööstuse tõusu ja languse sümbol.