Rsk. Kui mina ükskord öösel kell kolm jõudsin selle mõtteni, et oleks aeg magama minna ronib mulle voodisse mingi karvane tõbras kukub vasakult ja paremalt lakkuma ja otsustab, et on õige aeg omandada tekk, padi ja jõhkra füüsilise vägivallaga, tund aega hiljem ka terve voodi. Viskad selle isase toast välja, on selline vingumine taga, et naabrid ärkavad ka üles. No ei saa. Ühesõnaga. Loobusin umbes 80 minutit hiljem ja suure tõenäosusega jätan öö tervenisti vahele. Jälle…

Selles mõttes, et see oli seda väärt, et seda otseülekandega veidi peale kella viite öösel vaadata. Aga tegelikult, vaadake sissetuletuseks Richard Durbini nägu (YouTube video link), kui ta Barack Obama sisse juhatas. Ma kahtlustan, et see mees sai samal päeval kindlasti veel isaks, võitis loteriiga peavõidu ja ma ei hakka isegi arvama, mida temaga enne esinemist lava taga tehti. Tahaks ise ka vahel sellise näoga ringi käia…

Teate. Kui te pool suve mingitel suveüritustel lällate, kas siis tööasjus või niisama, võib lõpptulemus üsna hale olla. Mitte selles mõttes, et igal kolmandal hommikul - teisel ei saa, sest see öö jääb tavaliselt vahele - räige pohmakaga ärkate ja suve lõpus nädal aega järjest pea valutab, sest seda mul veel juhtunud ei ole. Välja arvatud see nädala ajaline peavalu. Vahele jäänud ööd ka. Selles mõttes, et varem või hiljem peksab reaalsus noaga neeru ja mingisugused graafikud, tegevuskavad, lepingud, tähtajad, aruanded ja muud sellised asjad annavad märku oma masendavast eksistentsist, unustamisest, möödumisest ja vastikult pealetükkivast tähelepanuvajadusest. Nagu mõned inimesedki, kes pole. Kui sa ka küsimustele ja palvetele eitavas vormis vastata ei oska, on tekkinud hunniku likvideerimine keeruline, kui mitte võimatu ja inimesed hakkavad märkama. No. Vähemalt hakkavad märkama. Eks nad siis ikka märkavad kui kõik parasjagu päris ideaalne ei ole. Saate aru küll. Järgneb töönarkomaania, veel rohkem magamata öid, hästi palju vastuseta küsimusi…jne. Aga. Paari nädala-kuuga loksub asi rööpasse tagasi, kuniks hm… detsembrini? Kuidas selle kriisiperioodi tegevuskavaga nüüd oligi, mida paljudele koolis õpetatakse. Kuskil kindlasti. Tunnista probleemi - no, peaaegu. Pane kokku meeskond - ei ole selles osas kõige osavam. Suhtle - oh jah. Kusjuures, mul on viimasel ajal raskuseid asjade kirja panemisega. Jah, kõik nad on mul peas olemas ja üsna selged aga, et neid kirja panna? Ei õnnestu eriti. Jne. Tegelikult on kõik käpas, peale selle, et keegi võiks umbes kuuks ajaks kella seisma panna. Kõik kellad.

Random rant…

Mojave Experiment on Microsofti PR tiimi katse (ei ole vist täiesti uus aga mina alles avastasin) raskesti müüdavat Vistat söödavamana näidata. Aga tegelikult ei viitsi ma asja sisusse väga süveneda, mina saan Vistaga hakkama küll. Senikaua kuni arvutit millekski eriti tõsiseks kasutada ei ole vaja. Fookusgruppidega on ka takkaotsa sedasi, et inimesed kipuvad ikka tõtt sedasi väänama, et vastused vastajale meeldiksid või sotsiaalselt aktsepteeritavamad oleks, enamus inimesi ei taha ka anonüümselt enamusega vastuollu sattuda. Tegelikult tahtsin ma ainult seda öelda, et mulle meeldib selle lehekülje kujundus kui selline…

Teate, kogu see asi on üks suur surnud ring. Ma vihkan tähelepanu, ei kannata seda, ei talu seda ja ei taha seda. Ma vihkan seda kui ma pean ronima kuskile lavale või pulti või mingi seltskonna ette esinema. Vahet pole kas mõne asjalikuma tegevuse võ mõne mängu raames. Tunnen ennast nendes olukordades alati tohutult ebamugavalt ja väldiks neid kui saaks. Või siis mitte. Keegi rääkis hiljuti, et inimeste suurim hirm on tegelikult hirm äratõukamise ees ja see ongi tegelikult lavahirmu taga. Ei oska nõustuta ega vastu vaielda, võimalik. Kõigest sellest hoolimata, leian ma ennast pidevalt kuskil esinemas, arvamas, kirjutamas või tegelemas millegiga mis paratamatult tõmbab tähelepanu rohkem kui minu jaoks vastuvõetav tase. Ei oskagi eriti teistmoodi enam. Teed ühte, ikka tuleb teistmoodi välja. Teed kolmandat, ikka oled teises olukorras. Sama lugu on näiteks pidudel tantsimisega. Olen sellest alati ajaloolistel põhjustel kõrvale hoidnud (jajah, mina olengi seinalill) kuna a) halvad kogemused ammustest aegadest (nimetame neid koolikeskkonna poolt tekitatud traumadeks); b) eelnevast tekkinud kompleksid; c) kõigest sellest tulenev oskamatus; d) soov vältida nende akumuleerimisest tekkivat tähelepanu jne… aga, kohati on ka see efekt ju vastupidine ning siis veedadki pool õhtut inimestele seletades, et miks siis SINA ei tantsi! Eks ole. Ja sedasi ongi lihtsam vaikselt omaette magama hiilida…