Teema hakkab ennast ilmselt juba ära ketrama aga ma lihtsalt pean selle siia riputama. Kui mina tänasest veel väiksem olin, olid MJ helikandjad väga olulisel kohal ning kontserdipiletit hoidsin peale käimist veel aastaid alles. Via microlips.
 

 
Tõlkisin nädalavahetusel miskist sotsiaalmajanduse ekspertide mittediskrimineerimise valdkonna võrgustiku Eesti riiklikku raportit. Muuhulgas oli selles juttu ka Eesti keeleprobleemist e tohutult suur osa rahvastikust ei valda kas üldse või piisavalt riigikeelt. Mis on iseenesest erakordselt masendav ning suuremalt osalt ilmselt riigipoolne tegematajätmine või suutmatus.
 
Minu hinnangul peab riigi ülesandeks olema riigikeele õppe korraldamise sedasi, et see oleks kättesaadav igaühele, igal tasemel ning tasuta. See jama, et seda tänaseni ei tehta, tuleb kiirelt korda ajada.
 
Olen täiesti kindel, et sedapidi mõtlejaid leidub veel.
 
Kui riik sellega hakkama ei saa (nagu paljude teiste asjadega), võiksid selles osas initsiatiivi haarata omavalitsused. Ilmselt aga näiteks tänasele Tallinna linnavõimule ei oleks kasvav riigikeele oskus kasuks. Vaadates aga tänast linnavolikogu koosseisu isikute kaupa, saan ainult imestada, et selle teemaga midagi reaalselt tehtud ei ole.
 
Soov riigikeelt õppida on muidugi juba eraldi teema. Samas ei taha uskuda, et neid inimesi kes sellist võimalust ei kasutaks, oleks üle neljandiku.

 
Kui eile õhtul Twitteris esimesi selleteemalisi säutse märkasin pidasin seda mingisuguseks infomüraks ja ei kippunud eriti uskuma. Kui Päevaleht teate üles riputas, kiskus kulm aga korraks kortsu. Postimees aga riputas enda tänase juhtkirja kärbitud kujul veebi alles 10:21. Ilmselt oli teade sellest, et sisu enam veebi ei kopeerita esimene teade, mis jäigi vaid paberile? Juhtkirja pealkirjaks, paberlehes, oli Tellijaeelis.
 
Mida selline muutus minu jaoks tähendab? Suurt mitte midagi. Ilmselt külastan Postimehe veebilehte senisest vähem ning paberlehte lugema ei hakka anyway.
 
Miks ma peaksingi. Kogu paberlehes ilmunud uudis on eelmisel päeval juba muudest allikatest kokku jooksnud (teised ajalehed, blogid, twitter jmt) ning häid arvamuslugusid ilmub Postimehes harva.
 
Paberleht on igand mille lugejad surevad paratamatult vanadusse ning loogilisem valik oleks tundunud veebiosa arendamine ja paberi kärpimine. Nii nagu suur osa teisi lugejaid, hindan ka mina online uudisnuppude asemel pigem analüüsi ja tõsisemat teemakäsitlust kuid minu poolest küsigu selle eest veebis siis mingit raha mitte ärgu sundigu mind paberlehte lugema. PriceWaterhouseCoopers uuris (PDF) hiljuti lehtede tulevikuväljavaateid ja leidis, et 2/3 lugejatest oleks täiesti valmis sisu eest maksma. Mina oleksin samuti valmis veebis sisu eest maksma, paberlehe eest ei ole. Üldised meediatrendid ilmselt liiguvadki sinnapoole, et seda tasulist poolt tuleb peavoolumeedias juurde.
 
Alan Murray, Wall Street Journal Online tegevjuht on veebisisust raha teenimiseks andnud viis üsna asjalikku soovitust:

1. Parim variant on segada omavahel tasuta ja tasulist sisu;

2. ärge küsige raha eksklusiivlugude eest mida teised refereerima hakkavad;

3. ärge küsige raha oma kõige populaarsema sisu eest;

4. tasuline sisu peaks olema pigem nišitoode …

5. … mida kitsam selle niši sihtgrupp on, seda parem, võibolla.

Postimees on hetkel välja tulnud pooliku lahendusega. Ilmselt läks tellijanumbritega kiirelt jamaks ning tekkis kerge paanika. Kuidagi läbimõtlematu ja lohakas tundub see asi.
 
Kes sellest sammust võidab? Ilmselt ainult teiste väljaannete veebiportaalid, blogid ning veel paberkandjal ilmuvatest moodustistest see kodumaine ja rahvusvaheline seltskond, kelle veebikeskond on juba osaliselt või täielikult tasuline.
 
Kes sellest sammust kaotab? Senised Postimees.ee lugejad. Postimees.ee ise ning ilmselt ka reklaamikliendid kellede kontaktide arv läbi Postimehe veebi võib aga ei pruugi väheneda.
 
Postimehe selleteemaline juhtkiri oli pealkirjastatud kui “Tellijaeelis” ent paberlehe tellija on tegelikult ilmselt pigem see seltskond, kelle jaoks eriti midagi ei muutu.
 
Sedasi siis seekord.

 
Tegelikult visati need numbrid välja juba ka neli päeva tagasi aga siis selleni ei jõudnud ja mõtlesin, et kuna nüüd saab korralikult linkida ka allikale, mainin veelkorra ära. Esimest kahte neist numbritest ennustab Eestile OECD täna veebi riputatud Economic Outlook 2009 (I) ning teise viskas eile SDE Tallinna piirkonna üldkogul õhku Eiki Nestor. Ükski neist ei tundu ebareaalne, kui siis paari protsendi jagu liiga madalad, languse osas st.
 
Eestile prognoositakse 2009. aastaks 13,9% langust, 2010. aastaks 0,7% langust ning vastavate aastate riigieelarve puudujäägiks 5,6% ja 5,1%.
 
Euro püüdlemine tundub selles kontekstis hetkel ajuvaba ettevõtmine ning sellest loobumine võiks ilmselt langust veidigi pehmendada.
 
Euroala languseks ennustatakse käesoleval aastal 3,6% ning 2010. aastaks juba 0,9% kasvu (pisut on positiivsemas suunas korrigeeritud märtsis avaldatud numberid mis olid vastavalt 3,5% langust ning 0,8% tõusu). Maailmakaubandusele pakutakse sellel aastal 12% langust ning uuel aastal juba 5,5% kasvu.
 
OECD ennustab, et järgmisel aastal algab nõrk taastumine kuid kuna Eesti kodumaine turg on sisuliselt kokku kukkunud ohustab seda (positiivset) ennustust suuremate eksporditurgude oodatust aeglasem taastumine. Uue kasvu saavutamine sõltub hetkel suuresti kodumaise nõudluse teenindamiselt ümber-orienteerumine välisturgudele.
 
Valitsuse võimalused kriisiga tegeleda olevat piiratud valuutanõukogu süsteemi ning Eesti eurorahale suunatud ambitsioonidega. Devalveerimine lükkaks euro kasutuselevõtu edasi ning mõjuks laastavalt nii eraisikute kui ettevõtete rahakotile (eurolaenud). Eesti väike laenuportfell annab väga hea võimaluse kriisi ajal laenuraha kasutamiseks.
 
Uue töölepinguseaduse osas leiab OECD, et pikaajaliselt võimaldab see töölisi ümber suunata produktiivsematele ametikohtadele kuid lühiajaliselt võib suurendada töötust.