Eesti Ekspressi veebitoimetus luges taaskord üle MUPO ridadesse kuuluvad erakondlased. Pikemalt Ekspressi veebilehel. Loole on lisatud ka minu kommentaar, ajaloo huvides salvestan selle ka siia:

Kuidas kommenteerite keskerakondlaste kiiresti kasvavat osakaalu Tallinna Munitsipaalpolitseis?

Vastab Mustamäe linnaosa halduskogu liige, sotsiaaldemokraat Gerd Tarand:

Senikaua kuni MUPO töötajate erakondlik kuuluvus ei sega nende tööülesandeid, ei näe ma selles väga suurt probleemi. Hiljutine Normanni juhtum tekitab selles osas kindlasti kahtluseid kuid mina ei saa neid ei kinnitada ega ümber lükata, samuti ei saa ma hinnata MUPO töötajate sobivust oma töökohtadele.

Kui vaadata MUPO-t kui tavalist linnaametit (mida ta justkui olekski), siis ei oleks hetkel suurt midagi öelda. Kui aga rääkida MUPO-st rohkem kui poolpehmest jõustruktuurist siis mida suuremaid õiguseid ja laiemaid kohustusi MUPO saab seda rohkem tundub, et põhimõttes võiks lähtuda erakonnaseaduse mõttest – politseiametnikud ei kuulu erakonda.

Veidi rohkem häirib see, et nii MUPO juhataja kui tema mõlemad asetäitjad on ühe konkreetse erakonna liikmed – juhtidest oleneb sellistes struktuurides ilmselt oluliselt rohkem kui ülejäänud ametnikest ning MUPO juhtide objektiivne tagasiside linna juhtidele on erakordselt oluline.

See, et Keskerakonna liikmete kontsentratsioon MUPOs viimasel ajal kiirelt kasvab võib muidugi olla ka lihtsalt asjade loogiline käik. Kui ühest organisatsioonist kuulub suur hulk inimesi ühte teise organisatsiooni on täiesti loomulik asjade käik, et sellel on oluline mõju nende kaastöötajatele ning ükski otsus ega seadus täna linnaameti töötajate erakondadesse kuulumist ei takista.

Aga lõppkokkuvõttes oleks muidugi parem kui saaksime MUPO objektiivsuses kindlad olla.

Kirjutasin Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ajalehte loo valimisõiguse piirangute vähendamise kohta. Seal ilmus see veidi kärbitud kujul ning kõigil ilmselt polegi võimalik seda lugeda. Riputan täies pikkuses loo ka siia. Arvake midagi.

—

Enne järgmise Riigikogu valimist tõuseb valimisea langetamise teema tõenäoliselt üheks kuumemaks teemaks. Vähemalt Eesti Noorteühenduste Liit ja Noored Sotsiaaldemokraadid seisavad selle eest ilmselt jõuliselt. Valimisõiguse laiendamine kohalikel valimistel 16-17 aastastele oli ka Sotsiaaldemokraatliku Erakonna valimislubadus 2007. aasta valimiskampaanias.

Eestis ei oleks see esimene kord kui 16-17-aastased valimisõigust teostada saavad. Hiljuti 20. aastapäeva tähistanud Eesti Kongressi valimisel oli vanusepiir samuti seatud just 16-eluaasta juurde. Juba siis leiti, et tegelikult ollakse selleks valmis. Kui valimisiga langetada 2013. aasta kohalikeks valimisteks, puudutaks see otsus otseselt ligikaudu 25 000 noort.

Põhilised vastuargumendid on traditsioonilised. Noored on poliitiliselt ebaküpsed, valivad radikaalselt, neid ei huvita poliitika, nad ei tahagi valida ning kui tahavad on liiga mõjutatavad, valimisaktiivsus langeb jne. Umbes samu argumente on ajalooliselt ka varem kasutatud – eelmistel valimisea langetamistel ning naiste valimiskastide juurde lubamisel.

Levinuimad pooltargumendid on muidugi täpselt vastupidi. Tänased noored on võimelised vastutustundlikult käituma ning poliitilisi valikuid langetama, noored teevad otsuseid teadmiste, mitte hüüdlausete baasilt, noored ise tahavad aktiivselt osaleda.

Eesti kontekstis lisanduvad siia ritta veel mõned. Töötada võib teatud mahus juba päris varakult, kaitseväele kõlbad alates 16. eluaastast, süüvõimeliseks loetakse 14-aastaselt. Koolikohustus kestab küll 17. eluaastani ent suur osa noori lõpetab põhikooli ikka 16-aastaselt. Siin kukub ka formaalsel haridusel põhinev vastuargumentatsioon. 16-aastasele ütleme, et käi veel koolis aga põhiharidusega 25-aastane sobib valima? Makse ei maksa, kaasa ei räägi? 2006. aastal deklareeris Eestis sotsiaalmaksu 26% 16-17-aastastest. Lahtiste silmadega vaadates on selge, et tegelikult oli töötavaid noori selles vanuseklassis veelgi rohkem.

Iga argument väärib eraldi artiklit ja teadustööd milleks leheveergudel ruumi ei ole. Jätan seega siinkohal argumendid kõrvale ja vaatan otsa Euroopas tekkinud heale näitele. 2007. aastal otsustas Austria nimelt esimese Euroopa Liidu riigina langetada valimisea piiri 16-aastani. Kui meie siin räägime hetkel peamiselt kohalikest valimistest, siis Austrias kehtib uus vanusepiir nii kohalikel, regionaalsetel, riiklikel kui ka Euroopa Parlamendi valimistel. Seejuures on regioonidele jäetud veelgi laiemad võimalused – 16-elusaastast üles poole piiri nihutada ei tohi, kuid allapoole võib vanusepiiri tuua iga regioon vastavalt enda valikutele.

Valimisreformi tugevaimaks pooldajaks olid Austrias kusjuures justnimelt sotsiaaldemokraadid. Kiire otsus sündis küll osaliselt poliitilise kompromissina – paremerakonnad said omakorda võimalikuks muuta posti teel hääletamise kuid lõpptulemuse positiivsust see kindlasti ei vähenda.

Maailmamastaabis ei ole Austria käik ainulaadne. Kohalikelt või regionaalsetelt tasanditelt on näiteid palju. Riiklikul tasandil on valimisiga 16-eluaastat aga vähestes riikides, lisaks Austriale on selles eliitklubis Brasiilia, Nikaraagua ja Isle of Man.

Tänaseks on selge, et mitte ükski negatiivne ennustus ei läinud Austrias täide. 16-17-aastaste valimisaktiivsus oli kas sama või vaid veidi väiksem üldisest valimisaktiivsusest.

Valimiste järgsed uuringud näitasid, et noored olid rohkem huvitatud sisulistest kontseptsioonidest kui lihtsatest hüüdlausetest ja märksõnadest ning noored ei valinud enamuses radikaalsemalt kui vanemad vanusegrupid. Valimist nähti pigem õiguse kui kohustusena ning üldine seisukoht on, et noored ei olnud kampaaniates kindlasti rohkem mõjutatavad kui teised vanuserühmad. Samuti kasvas hüppeliselt noorte huvi poliitika vastu üldiselt terves 16-24 aastaste vanuserühmas – suuresti seetõttu, et mitmed noortele olulised teemad said programmides olulisema koha.

Esmakordsed valijad ei eelistanud Austrias märkimisväärselt rohkem paremparteisid kui teised vanusegrupid kuid toetus opositsioonierakondadele on olnud suurem kui koalitsioonierakondadele. Üle poole noortest positsioneeris ennast pigem keskele. Noorte toetus konkreetsetele erakondadele või erakondade rühmadele on ka märksa selgem kui teiste vanuserühmade oma. Tõsi, populaarseim oli konservatiivne OEVP, opositsioonierakonnad FPÖ ja rohelised järgnesid ning sotsiaaldemokraatlik SPÖ kes valimisea langetamist kõige tugevamalt toetas, näitas tulemusi alla keskmise.

Austria edulugu toetasid valimisreformiga käsikäes ellu viidud sammud. ÜRO laste õiguste konventsiooni põhimõtete sidumine põhiseadusesse, noorte- ja haridustoetuste harmoniseerimine riiklikul tasandil, kohustuslik nooremõju hindamine seaduste ja poliitikate kujundamisel, teiste noorte osalusmudelite jõuline arendamine, formaalhariduse mugandamine sedasi, et 15-aastaselt oleks kodanikuühiskonda ja poliitikat puudutav teadmine omandatud ja rakendatav. Erinevalt Eesti koolidest, Austria koolid ei karda poliitikat ning teemaga tegeletakse väga aktiivselt.

Jätan lõpetuseks õhku kõlama mõtte, et 16-17-aastaste valima lubamine ei ole tegelikult mitte neile tehtud suur ja lahke kingitus vaid esimene vastusamm ühiskonnas eksisteeriva demokraatia probleemi lahendamise teel. Probleemi, mille on tekitanud noorte eemalejätmine poliitikate kujundamisest ning mille tulemuseks (osaliselt, muidugi) on poliitilise võimu tõsine tasakaalustamatus vanuserühmade kaupa. Noori valijaid jääb aina vähemaks ning vanemaid valijaid tekib aina juurde.

2009. aasta kohalikel valimistel valituks osutunute keskmine vanus oli kusjuures 47.

Lihtne, eks ole. PricewaterhouseCoopers avaldas hiljuti raporti milles väidab, et Euroopa võiks vabalt järgmise 40 aasta jooksul kogu oma elektri taastuvallikatest toota.

Tehniliselt tähendaks see kontinentidevahelist võrgustikku mida toidaks Põhja-Aafrikas asuvad päikesepaneelid, Skandinaavias ning Alpides asuvad hüdroelektrijaamad, mandril ja meres asuvad tuulefarmid, mereenergia ning biomassil töötavad elektrijaamad.

Ainult tahtmist oleks vaja.

Ma ei hakka ise pikemalt jahuma, targad mehed on vajalikud sammud ilusasti graafikule pannud.

Delfis oli nädalavahetusel kaks ilmekat lugu. Esiteks “Nad ei ole talv otsa oma koerte järelt koristanud!” ning teiseks “Aknast on välja visatud kõike – rinnapumbast jõulukuuseni“.

OK, mis sa ikka imestad. Eelmisel aastal oli umbes sama.

Esimene neist kahest loost aga läks paljudele hinge, mina sain nädalavahetusel kolm kurtvat telefonikõnet, et ei ole ju seda kraami kusagile panna isegi kui koristad ning ka blogosfääris tekkis vähemalt üks huvitav mõttevahetus.

Mul jäi samuti üks koht kraapima. Nimelt oli Delfi loos väide nagu oleks Tallinna keskkonnaamet Lasnamäe, Haabersti ja Mustamäe korruselamurajoonidesse paigaldanud ligi poolsada ekskremendikasti, mida tühjendatakse kord nädalas. Hoolikad koeraomanikud saaksid oma koerte väljaheited kilekotti koguda ning taolisse kasti poetada.

50 on muidugi naeruväärselt väikene number aga abiks oleks seegi. Minule helistanud inimesed polnud neid kaste näinud, mina samuti mitte. Kirjutasin siis Mustamäe halduskogu keskkonnakomisjoni esimehena Tallinna Keskkonnaametisse ning sain oodatud vastuse.

Mingeid kaste ei ole.

Vastuseks Teie küsimusele pean kahetsusega teatama, et eelarveliste vahendite puudumise tõttu Tallinna Keskkonnaamet käesoleval aastal ekskremendikaste ei paigalda. Uute ekskremendikastide hankimine ja hooldamine sõltub järgmiste aastate eelarvelistest vahenditest. Delfis avaldatud infot ei oska kommenteerida.

Lugupidamisega
Mart Mäeker
Heakorra ja investeeringute osakond
Juhataja

Tallinnas leitakse raha mingite uute ametikohtade, televisiooni ja muu jama jaoks kuid heakorrale mitte. Ajab kergelt vihale.

Tallinna koerte ja kasside pidamise eeskiri aga ütleb selgelt:

16. Loomapidaja on kohustatud:
16.1 järgima sanitaar- ja hügieeninõudeid, sealhulgas koristama oma looma väljaheited;

Eeskirja täistekst

… kui linn kehtestab kõikvõimalikke eeskirju, siis oleks viisakas tagada kasvõi elementaarsed tingimused nende täitmise võimaldamiseks! Suurem osa korterelamuid on üle läinud prügimajadele kuhu igaüks oma kotikest poetada ei saagi. Kanna näpus. Samuti on täiesti kindel, et suur osa ühistutest (nende hulgas ka minu enda oma) ei ole tänaseni suvatsenud hakata eraldi koguma bioprügi kuhu vastav kotike kuuluks.

Lõppkokkuvõttes peabki järeldama, et Tallinna soovitus koeraomanikele on, et kogu see väljastatav kraam tuleks omanikul tegelikult ära süüa?

*Igaks juhuks olgu öeldud, et näiteks Prismas müüakse korralikke biolagunevaid kotte viisaka hinnaga ning ise reeglina ikka kasutan. See, et linn teeb kõik selleks, et koeraomanikul ei oleks inimlikku võimalust oma lemmiku järelt koristada, ei tähenda kindlasti seda, et seda tegemata saaks jätta nagu enamus hetkel tegevat tundub.

Haapsalu politseijaoskond koostöös Lääne Maavalitsuse ja TLÜ Haapsalu Kolledžiga korraldas 2009. aasta kevadel Läänemaa noortele loomingukonkursi “Ole puhas!”. Eesmärgiks oli noori panna mõtlema uimastite (sh alkohol, tubakas) tarbimise teemal ja suurendada noorte (ka lapsevanemate) teadlikkust mõnuainete tarbimisega seonduvatest ohtudest.

Sõnumi mõjusamaks edasiütlemiseks teistele noortele oli kaugem eesmärk lavastada konkursi võitja essee põhjal õppefilm, mida uimastiteemaliste loengute käigus näidata.

Nüüd on see valmis. Eseevõistluse parima töö põhjal kirjutatud stsenaarium vändati filmiks selle aasta jaanuaris. Filmi esilinastuseni jõuti märtsis. Filmi tegemisele ja valmimisele aitasid kaasaLäänemaa inimesed ja filmis mängivad Haapsalu noored.

www.youtube.com/watch?v=QeIJZNg64os
 
www.youtube.com/watch?v=iB63herBN5Q