Life is complicated with it’s ifs and ands and buts It’s alright to be crazy just don’t let it drive you nuts.
 
Just sedapidi laulis Jimmy Buffett selles laulus mille saatel ma täna hommikul üles ärkasin. Peavaluga kusjuures juba viiendat päeva järjest.
 
Igal juhul, täna on kiire päev ja asjalikumaid postitusi ilmselt ei tule. Peeter arvas eile, et ma peaksin selle talgujuhtide statistikaringi ikka ära tegema aga õhtul pani esimesel katsel mootor pillid kotti ja teen selle seega uuesti täna õhtul.
 
Hannes küsis eile, et kas Eestil veel peaministrit on. Mõned meediaväljaanded küsivad täna, et kas Eestil rahandusministrit on. Kindlasti küsib suur hulk inimesi, et kas Eestis veel mõistust ja inimesi on alles peale kogu selle jama lõppu. Tegelikult on aga küsimus hoopis laiem. Kas Eestil täna veel koalitsioonivalitsus on? Minule tundub praegu juba peaaegu, et selle Stenbocki majast riiki ja suurt osa oma rahvast vägistada ähvardava koletise ainsaks mõistuspäraseks eesmärgiks on jäänud koht kinni hoida, et keegi teine ei saaks…

 
Täna on eriti hea päev rääkimaks noortest, vanadest, nendevahelistest suhetest, demograafilisest paanikast ning sellest, et üsna varsti jääme me kõik vanaks. Jah, mina ka. Vist.
 
Hea päev on muuhulgas seepärast, et täna tähistatakse rahvusvahelist põlvkondadevahelist solidaarsuse päeva kui sellist. Minu arust on muidugi sellised päevad indikaatoriks ja näitavad ainult seda, et midagi on korrast ära. See selleks.
 
Lappan edasi Euroopa Noorteraportit. Noortest rääkides räägitakse paratamatult ka tööealistest inimestest ja nende suhtest muudesse gruppidesse. ELil seisab ees kaks suuremat väljakutset. Esimene neist tähendab seda, et noorte inimeste osakaal kukub 2050. aastaks päris haleda 15,3% peale ning teine seda, et 2050 aastaks on 65-aastaseid või vanemaid inimesi rohkem kui 50% inimestest vanuses 15-64. Seega kaks pensioniealist iga potentsiaalselt töötava inimese kohta. Mõne jaoks võib lohutuseks olla, et alla 15-aastaste osakaal tööealistest jääb üsna muutumatuks, samas tähendab see seda, et senikaua kuni inimesed aina vanemaks jäävad ei suurene peale kasvavate noorte hulk. Ilmselt tuleb olukorda korrigeerida Türgi ELi liikmeks võtmisega.
 
Noorteraporti kõrval on siia teemasse hea tuua sisse täna avalikuks saanud EC ülevaade demograafilistest väljakutsetest ehk nn Vananemisraport 2009.
 
Eestile kusjuures ennustab see raport helgemat tulevikku kui mitmetele teistele riikidele. Riigieelarve kulud üle 65- aastase seltskonna ülalpidamiseks kasvavad aastaks 2060 vaid kuni 4 protsendipunkti SKPst. Seejuures Luxemburgile, Kreekale, Sloveeniale, Maltale, Iirimaale, Hispaaniale ja mõnele teisele, ennustatakse koguni 7 protsendipunkti või suuremat kulutuste kasvu. Ilmselt tuleb igal juhul lisa leida maksumaksja rahakotist sest praegust olukorda säilitades läheks päris kehvasti.
 
Vananemisraport ise on paras mull aga selle statistikalisa on kohati huvitav lappamine.
 
Eurobaromeeter vaatas ka päevateemale vastavalt mingitele numbritele ja seisukohtadele otsa. Muuhulgas saame täna teada, et vaid 14% eurooplastest peab vanemaid inimesi ühiskonnale koormaks (enamuses vanainimesed ise), 49% arvab, et pensione peaks suurendama kuid 58% suhtub pessimistlikult valitsuste võimesse järgmiste aastakümnete jooksul pensione maksta. Eestis oli see number kusjuures ainult 45%. Enamik leiab ka, et vanainimesed peaksid saama töötada senikaua kuni jalad kannavad ning vanemate põlvkondade panust ühiskonda üldiselt hinnatakse.
 
Samal ajal leiti, et inimesed on arvamusel, et noored ja vanad ei leia tihti ühist keelt ning omavad erinevaid arusaamasid sellest, mis ühiskonnale parim oleks (Eestis oli selliseid arvajaid 76%) ning, et meedia on põlvkondadevahelise konflikti reaalsusest oluliselt suuremaks kirjutanud.
 
Täiesti ennustatav oli aga see, et vaid 14% eestlastest oli seisukohal, et valitsuse töö noorte ja vanade vahelise mõistmise suurendamisel on hea. Vaid Ungari inimesed andsid selles küsimuses valitsusele hävitavama hinnangu. Samuti on Eestis ainult 15% neid inimesi kes usuvad, et vanemate inimeste eest hoolitsevad inimesed saavad sotsiaalteenuste kaudu head toetust.
 
Näedsa. Hakkasin noortest pihta, jõudsin vanadeni ja siis tagasi mõlemani. Ilmselt jäin samal ajal ka ise veidi vanemaks. Televiisoris hiljuti üks noor tüdruk rääkis, et Eestis on hea elada. Eestis ei ole aga hea vanaks elada?

 
Küsisin hommikupoole arvamust, et kui palju Minu Eesti kojavanematest võiks kuuluda erakonda.
 
Numbrite ennustajaid oli täpselt üks (mina ise) ning kõige täpsemalt suutsin pakkuda samuti ise. Lubatud au ja kuulsus on seega heaga välja teenitud.
 
Statistikarobot nokkis eile õhtul Minu Eesti veebilehelt välja 503 mõttekoja ja kojavanema andmed ning võrdles neid erakondade liikmenimekirjadega. Kuue nime puhul tekkis mitu vastet ning need said käsitsi üle vaadatud. Ei robotid ega inimesed ole kaitstud inimeste eest kes juhtuvad kasutama sama ees- ja perekonnanime või tegema vähem või rohkem inimlikke vigu, seega ei pretendeeri statistika absoluutsele tõele või millelegi muule. Võin vaid oletada ja järeldada, et tulemus peaks sellest hoolimata olema üsna täpne.
 
Kojavanematest leidis erakondade liikmenimekirjadest vaste 167 nime ehk üsna täpselt kolmandik (33,2%). Erakondade lõikes oli teistest peajagu üle IRL oma 44 kojavanemaga ning Keskerakond ja Reformierakond said kirja vastavalt 33 ja 31.
 
Teiste tulemused on kokkuvõtlikult toodud tabelis:
 

 
Loomulikult tuleb meeles pidada, et sellise metoodikaga ei saa hinnata nende inimeste arvu kes on erakonna sõsarorganisatsioonide liikmed või lähedalt seotud isikud aga erakonda endasse ei kuulu. Kindlasti mõned sellised on.
 
Seda, kas see on hea või halb, et erakonnaliikmeid sellises proportsioonis on, mina ei tea. Üldiselt kipuvadki erakondade liikmed ühiskonnas ju ka laiemalt aktiivsed olema kui suurem jagu teisi jne… jäägu see kommenteerijate arvata.

 
Minu Eesti kampaaniaüritusteni on jäänud loetud päevad. Olen sellel teemal siin korra ka varem sõna võtnud ja päris asjalikke vastuseid saanud. Eile aga tekkis huvitav arutelu mille käigus mitu inimest loopis väga erinevaid oletusi selle kohta, et kui suur osa Minu Eesti kojavanematest siis ikkagist mõnda erakonda kuulub ja kas mõni erakond domineerib selgelt teiste üle.
 
Tegin eile õhtul arvutiga veidi imenippe ning vähemalt mingisugusele kontrollitavale statistikale tuginev vastus on tänaseks käes. Aga ma olen kade.
 
Mida sina arvad? Kui suure osa kojavanematest moodustavad erinevate erakondade liikmed? Millised on aktiivseimad erakonnad ning miks sa sedasi arvad?
 
Parimale arvajale on küll paraku auhinnaks pakkuda vaid au, kuulsus ja hea tuju õigetest vastustest kuid teinekord võin kuskil tassi kohvi ja šokolaadikoogi välja teha.
 
Õige vastus avaldub eraldi postituses täpselt kell 14:30.