Vahelduseks siis ka häid uudiseid sõbralikust naabervabariigist. Helsingi linnavalitsus langetas eile märkimisväärseid otsuseid.

Nimelt sai linna (!) ehitusettevõte ATT linnavalitsuse nõusoleku esimeste autovabade kvartalite rajamiseks Helsingis. Samal ajal soovitati teistes heade liiklusühendustega (loe: ühistransport) asukohtadel vähendada autokohtade arvu. Eesmärgiks on seatud energiasäästlik, meeldiv linnakeskkond kus panustatakse tugevalt kergliiklusele ja ühistranspordile ning tehtud otsused on selles kontekstis vägagi olulised.

Kalasatama kanti ehitatavate autovabade elamispindade juures ei ole elanikele parkimiskohti ette nähtud. Nende asemele rajatakse toimivad jalgrataste, lastevankrite ja rollerite säilituspinnad. Tegemist saab olema nii linna poolt välja renditavate korteritega kui ka eraomanikele müüdava kinnisvaraga.

Helsingi rohelised kes seda oma töövõiduna esitlevad on juba tulnud välja sooviga kiirelt heaks kiita ka järgmised samalaadsed projektid kuid on samal ajal rõhutanud ühistranspordi arendamise vajalikkust. Sedasi saab ka näiteks lastega pere linnas ilma autota hakkama.

Rahast räägitakse ka. Parkimiskohtadest loobumine muutvat ehituse märgatavalt soodsamaks. Igaks juhuks on siiski võimalik liituda ühiskasutatavate autode programmiga mille abil saad vajadusel siiski parkimisplatsilt ka just sellel hetkel vajaliku auto valida.

… via Vihreä kaupunkiasuminen

Täna hommikul viimase aja uudiseid lapates tekkis tahtmine kõvasti Tallinna linna kallal vinguda. MUPO jäi samuti nädalavahetusel jalgu.

Otse loomulikult ärritab Tallinna raad mind seepeale kohe järgmise geniaalsusega:

Väga oluline on siinjuures tähele panna, et sõitjate arv ei ole vähenenud mitte graafikumuudatustest tulenevalt, vaid sellest, et inimestel ei ole enam töökohti, kuhu hommikul sõita ja kust õhtul naasta,” põhjendas transpordiamet. “Niisiis, puudub vajadus ja ka rahaline võimalus ühistranspordi kasutamiseks. Ehk siis piletiga sõitjate arv on bussides vähenenud.”

Delfi.ee

No mina ei tea. Mina sõidan erinevatel liinidel päevas oma hea 2-10 korda ning silmaga hinnates on näha ainult seda osa, et täituvus on suurenenud. Ooteaega peatuses, ei oska eriti hinnata kuna reeglina kuluvad need minutid midagi lugedes. Jah, ma käin ringi raamat taskus.

Ning mis mõttes, et töötutel pole kuhu sõita? Puudub vajadus ja võimalus? Tulen selle juurde kohe tagasi.

Vahepeale riputan aga ühe tabeli. Tabeli mis näitab, et läbi igasuguste hinnatõusude loodab Tallinn käesoleval aastal transporditeenuste pakkumiselt teenida 15 miljonit krooni rohkem kui eelmisel aastal ning veebruari lõpuks oli linnaeelarvesse laekunud miljoni jagu rohkem raha, kui eelmisel aastal.

Olgu, loogiline on, et reisijate arv veidi langeb. Ilmselt mitte töötuse vaid keskmiselt 5% hinnatõusu, soodustuste vähendamise ja mittetallinlaste diskrimineerimise tõttu. Samuti seetõttu, et tallinna reaalpoliitikaks on autotranspordi eelisarendamine.

Fakt on see, et piletiraha vaadates saaks eelmise aasta taset säilitada küll. Pealegi, piletitulu moodustab Tallinna ühistranspordi rahastusallikatest vähemuse.

Jutt, et kärbete põhjuseks on peamiselt hooga langema hakanud reisijate määrad on aga tühi mis tühi. Tegemist on ikka linnaeelarvega paika pandud prioriteetide elluviimisega. Aasta algusest saati oli teada, et linn jättis näiteks juba ainuüksi Tallinna Autobussikoondise lihtsalt 75- miljoni krooniga miinusesse. Kohti kust seda raha leida, oleks olnud küll. Alustades avalike suhete eelarvest, nõunikest, uutest poliitilistest ametikohtadest ning kasvõi selliste väiksemate asjadeni nagu linnaettevõtete nõukogude koosseisude vähendamine või suurte asjadeni nagu linnajuhtide, kõrgemate ametnike palgakärped.

Olgu, uuringud näitavad väidetavalt ühistranspordi kasutajate vähemalt kümne protsendilist langust. Kordan ennast veelkord. Ilmselt mitte töötuse vaid keskmiselt 5% hinnatõusu, soodustuste vähendamise ja mittetallinlaste diskrimineerimise tõttu. Samuti seetõttu, et tallinna reaalpoliitikaks on autotranspordi eelisarendamine.

See jutt aga, et töötutel pole vaja kuskile minna, ajab aga lihtsalt vihale ning ma ei ole isegi mitte töötu.

Esimeses järjekorras sunnitakse töötuid korra kuus või isegi tihedamalt Töötukassa ukse taha sõitma, siis korraldatakse lauspropaganda raames töötute mõnitamiseks mingeid ajuvabasid tööbörse. Tallinna juhtide arusaam töötust tundub olevat kui omas koopas hallitavast eluisu kaotanud inimesest kelle võib maha kanda.

Eksite, sõbrad.

Töötutel on tarvis käia poes, lapsed lasteaeda viia, koju tuua, koolis käia, sõpradega kohtuda, tuttavatega kohtuda, ennast täiendada, töövestlustel käia, firmat asutada, arsti juurde sõita, lapsed arsti juurde viia, supikööki sõita, linnaosa valitsusse sõita, pargis jalutamas käia ning varem või hiljem ka Toompealt ja Vabaduse väljakult kostuva mõnitamise vastu piketeerima sõita.

Eriti jaburaks teeb linnast täna tulevad sõnavõtud teadmine, et tegelikult otsitakse täna Tallinna võimukoridorides võimalusi töötutele tasuta sõiduõiguse andmiseks veel sellel poolaastal.

Põhiprobleem on aga endiselt selles, et ühistransporti vaadatakse Tallinnas endiselt kui kulurida, mitte kui pikaajalist investeeringut… viga.

Eile norisin MUPO piletikontrolliga veidi tüli. Või noh, mis ma ikka norisin. Küsisin lihtsalt ID-kaarti ulatades, et kuhu “Tere” ja “Palun” jäid. Mühatati ja keerati selg seepeale ainult. Hallitama läinud smurfid, ma ütlen teile. Ma ei tea, miks smurfid aga tundub loogiline, et kui smurfid juba loomult sinised on, siis hallitades lähevad nad roheliseks. Mulle endiselt ei meeldi see piletikontrolliterror kus bussitäite kaupa inimesi kinni peetakse, mõned neist kohtumisele, kinno, teatrisse juba niigi hilinemas ja siis isegi elementaarsemalt suhtlema ei vaevuta. Trahvimasinana töötab küll, suhelda neile ilmselt ei kõlba. Räägin muidugi ainult sellest piletimaffia seltskonnast, teistega pole eriti kokku puutunud – äkki on asjalikud.

Aga mitte selles ei seisne minu edevus. Lappasin nimelt noorsotside siselehte üht lugu kirjutades vanu blogipostitusi ja leidsin ühe 2007. aasta esimesest poolest pärineva persooniloo iseenda kohta, mille Raine kunagi sinnasamma kirjutas. Naersin, ausalt ja vahetult. Mõned asjad on sellest ajast saati muutunud, mõned ei muutu ilmselt kunagi.

Kuna kvaliteethuumorit on viimasel ajal vähe, siinsed postitused kiskunud liiga tõsiseks, siis olen piisavalt edev, et see lugu uuesti siia riputada. Tuleb tuttav ette?

PERSOONILUGU – PEASEKRETÄR GERD TARAND
Artikli autor Raine Remmelg

Arvatavasti teavad kõik NS liikmed meie piitspeenikest pikkade blondide juustega peasekretäri Gerd Tarandit. Gerdi peetakse üldiselt raske iseloomuga inimeseks. Ta on perfektsionist, intelligent, aktivist, gurmaan, pedant, omapärase huumorimeelega jne. Neid iseloomujooni võib talle veelgi külge pookida.

Kõigil meil on kindlasti NS peasekretäri kohta oma arvamus kujunenud. Siiski püüaksin teile lähemalt tutvustada meie organisatsiooni tegevjuhti, kui lihtsalt INIMEST, kõigi oma tugevate külgede, nõrkuste ja veidrustega.

Eelmisel aastal pärjati Gerdi noortekonverentsil Lahe Koolipäev Hea Eeskuju tiitliga. Minu arvates Heiki Järveveer (endine juhatuse liige) kirjutas Gerdi iseloomustamiseks tabava teksti:

Gerd on väga võimekas noorteorganisatsiooni juht – oma initsiatiivi ja tegutsemisega nakatab ta ka teisi. Ta ei ole mitte lihtsalt aktiivne, vaid teeb oma tööd ka hästi. Probleeme, mida Gerd lahendab, on miljoneid. Poliitilise noorteorganisatsiooni liikmena püüab Gerd koos kaaslastega lahendada loomulikult kõiki Eesti ja maailma probleeme. Näiteks seisab ta noorte õiguste eest, nt noortevolikogude loomise eest! Gerd ei ole kindlasti tavaline noor. Gerd pole kindlasti tavaline inimene. Isemoodi on tema iseloomustamiseks õige sõna. Isemoodi küps, isemoodi vastutustundlik, isemoodi rahumeelne ja isemoodi mässumeelne. Isemoodi tark ja võimekas. Ja kindlasti töökas! Temaga peaks vähemalt kuu aega koos töötama, et aru saada, et te tema olemusest aru ei saa.

Pean hoiatama, sellest artiklist ei maksa otsida sügavamat tõde või kindlaid käitumisreegleid Gerdiga hakkama saamiseks. Tuleb vaid leppida, et just selline ta on ja teisiti ei saa – teda tuleb kas armastada, vihata või õppida temaga hakkama saama.

Minu vaatlus algas 29. mail, kui me Gerdiga osalesime hotellis Salzburg toimunud meediakoolitusel. Gerdil oli nagu ikka kaasas kohustuslikud elemendid: läpakas, mille ta kohe maha istudes kotist välja urgitses, must juuksekumm, millega oma kiharaid vajadusel kinni panna ning paks märkmik, kuhu võimalusel uusi kohtumisi kiiresti üles märkida. Selle asemel, et koolitust nautida, surfas Gerd netis, vestles e-posti teel aktiivselt erakonna peasekretäriga, lobises msn-is oma “naistega” , määras kokku neljapäevaks raadiosaate lindistuse, täiendas oma blogi (www.gerdtarand.eu) ning vahetavahel heitis kahtlaseid pilke. Gerdi õnnestus tabada ka naeratamas.

Gerd sai koolitusel kõige enam tähelepanu. Rühmatöös haaras ta kohe ohjad enda kätte ning oma madalal häälel dikteeris ta naistekarja tegevust. Kui Gerd oli end vaheajal WC-sse sättima läinud, siis keskealised naised kommenteerisid omavahel meie kena tarka tegevjuhti. Kuuldusid sellised sõnad nagu  “lobasuust grupijuht” ja “patsiga poiss”. Gerd võlus nii mõnegi keskealise naise ära. Seda näitas selgelt ka lõunalauas toimuv avalik flirt. Nimelt üks keskealine Gerdi vastas istuv naine puudutas? Gerdi jalgu laua all. Gerd oli kui rahu ise vastates kelmikalt: “Ma olen harjunud, et mu sääri silitatakse laua all!”. Enne seda oli Gerd lubanud muide hakata alasti ringi käima ning Tallinna rannas jäätisemüüjana tööle hakata!!! Näha oli, et Gerd oli vallatus meeleolus ning nautis MTÜ-de aktivistide tähelepanu. Hiljem kuulsin, et ka Naiskogu Kadri kutsus just Gerdi oma aastakoosolekule neid tervitama. Arvatavasti on Gerdi populaarsusel (keskealiste?) naiste seas kaks selgemat põhjust. Esiteks, oskab Gerd kõikidele naistele piisavalt tähelepanu pöörata, mida tavaliselt naised oma “”kändudest”” meestelt enam ei saa, ning teiseks, tekitab Gerd oma nö. nälginud olekuga naistes ematunde, et selle poisi eest peab hoolitsema hakkama. Siinkohal tunnen isegi, et koolitus läks asja ette leidsin Gerdile sobiliku sihtrühma, kellele tulevikus valimiste ajal läheneda.

Lisaks sain veel teada, et Gerd ei söö maisi ja paprikat, et tal on kiire ainevahetus, Gerdile meeldib jätkuvalt Battery ja hamburgerid. Gerdile meeldib jala kõndida, kuigi erinevad allikad väidavad, et Gerd kasutab tihti ühistransporti ja taksosid. Gerdi ema isegi väitis, et Gerd lõhub erinevaid transpordivahendeid. Gerd kommenteeris seda sellega, et alaealiste komisjonis on ta liiga palju lollusi kuulnud ning nüüd on suur soov kõike ise praktiseerida.

Gerdile meeldib veel tulikuum saun, rulluiskudega sõita, Gilmore tüdrukuid vaadata ja seda kõike kasvõi kell 4 öösel. Gerd ei viitsi nõusid pesta, kuigi sellised naistetööd nagu pesu pesemine ja tikkimine pole talle võõrad. Gerd oskab ka muide häid komplimente teha, näiteks ütles ta, et kui ma oleksin 3 kg kergem, siis murduksin ära. Aitähh sulle, Gerd, aga elu on näidanud, et sa ise seisad isegi tuulise ilmaga püsti!

Peale koolitust sundis Gerd mind 2 kilomeetrit jala tulisel maanteel bussijaama kõndima. Arvatavasti oleks ta sundinud mind ka kesklinna kõndima, kuhu oli umbes 14 kilomeetrit, aga ma keeldusin kategooriliselt järgmisesse bussieatusesse kõndima. Tähelepanu väärib ka asjaolu, et mingi selgelt pime rullnokk lasi maanteel meid nähes signaali. Arvatavasti jätsime seljatagant vaadates mulje, et meie puhul on tegu kahe kena blondi tibiga.

Bussis lobisedes unustas? Gerd oma peatuses maha minna ja sõitis minuga kesklinna kino Kosmos ette. Gerd oleks tegelikult veel edasi sõitnud, sest talle meeldis umbne ja higine bussiõhk…

Järgnes katse kõige raskem osa. Pakkusin Gerdile välja, et ta võiks hüpata kino ees olevasse purskkaevu. Gerd ei kahelnud hetkekski ning vaatamata kõrvalvaatajate ja minu imestuseks hüppas ta koos kõigi riiete ja arvutikotiga vette. Seda, kuidas Gerd hiljem läbimärjana koju sai, ma enam ei tea… Aga ellu ta jäi, sest järgmisel päeval nägin ma teda erakonna kontoris asepresidendiga lobisemas. Kuna Gerdi vallatu tegu inspireeris mind, otsustasin ka ise ekstremistiks hakata ning jalutasin läbi Tallinna kesklinna paljajalu koju ning püüdsin end mitte häirida lasta asjaolust, et möödusin ka oma tulevase tööandja kontoriakendest.

Selline ta meil siis on. Kui vaja siis tark ja asjalik, kuid tuttavatega lihtsalt tavaline noor inimene, kellele meeldib irooniline nali, natuke kiuslik jutt ja väikesed üleannetused. Aga olge ettevaatlik, tema teod ja tegelikud mõtted on ettearvamatud!!!

 
Pildi iseendast lisasin siia ka ainult seepärast, et pealkiri jääb muidu tõestamata… kui tänaval ära tunned, ütle tere, joome teed ning sööme šokolaadikooki.

… ei istu sa tund aega pimedas. Aga see selleks. Earth Hour (maakeeli siis maa tund) läheneb jälle.

Kõik on täpselt sama moodi nagu eelmisel aastal. Facebooki fännileht on vahepeal juurde tekkinud ainult.

Elektritootjad värisevad hirmust ja kõik foto- ja videoamatöörid on juba sobivad pildistamiskohad kindlasti välja valinud. Sõnumi ja kampaaniana on Earth Hour absoluutselt ja vaieldamatult võimas. Seega olen ka mina täna tubli ja kustutan oma väikeses pesas laelambi ning piilun rõduaknast kas vastasmajad samamoodi teevad.

Kriitikutele, kes leiavad, et tunniks valgustuse kustutamisega ei saavutata mingit kokkuhoidu vastan, nagu korraldajadki, lihtsalt: eesmärk ei olegi saavutada selle tunni jooksul energiasäästu – tegemist on sümboolse ettevõtmise ja selge sõnumiga. Loodetavasti ei ole asi siiski ülemäära populaarne sest kui me kõik tuled kustutaksime, läheks kuskil kindlasti midagi katki.

Väidetavalt suurendab Earth Hour ka iivet, seega puudutage teineteist ja tehke midagi mida mina seeaeg ei tee…